Me püüame tänapäeval hoida surma endast kaugel. Oluline on olla noor ja tegus nii kaua, kui vähegi suudad, ja siis tuleb kolida jalust ära hooldekodusse. Sealt viiakse sind surema haiglasse, kust läheb otsetee matusebüroo külmkambrisse ja sealt kirstu. Kui matustele kogunenud sugulased ja sõbrad on laiali läinud, jääb kalmul käima mõni lähem pereliige. Mõne aasta või paremal juhul aastakümne möödudes külaskäigud lakkavad, haud rohtub ja oledki vaid üks kiviplaat sadade seas.

Minu pere on peatselt juba sada aastat käinud teist teed. Harjumaal Vasalemma jõekääru kõrgel kaldal on Valgma kodukalmistu. Selle kuuskedealuse matusepaiga rajas minu vanavanaema Melanie Õngo, kui veidi pärast Teist maailmasõda suri 24-aastasena tema vanim tütar Illi. Minu memm rääkis ikka, kuidas ta õde Illi suri. Memm oli jaganud Illiga väikest ärklituba. Illi põdes tuberkuloosi ja kuigi penitsilliin oli juba kasutusel, ei olnud seda veel sõjajärgses Eestis saada ja Illi kustus verd köhides memme käte vahel.

Melanie oli enne kaotanud oma mehe, luuletaja ja lastekirjaniku Julius Õngo. Vene sõdurid viisid ta ära ja ilmselt tapsid. Aga kus? Kas Juliuse surnukeha lebas kusagil koduümbruse metsades? Perekond ei teadnud. (Ja ei tea siiani.) Melanie otsustas, et jätab oma mehe vähemalt sümboolselt ka pärast surma koju ega saada ka noorelt surnud tütart hauda kodust kaugele.

Koos vaatasid memm ja taat välja kena koha õue lõunapoolsel küljel.

Melanie mattis Illi aianurka jõekääru kõrgele kaldale kuuskede alla. Samas mälestab plaat ka abikaasat. Kuidas kodumatus juriidiliselt võimalik oli, ma ei tea. Memm ütles, et ajad olid segased ja ega keegi vist registrites näpuga järge ei ajanud. Nii saigi kodukalmistu alguse. Hiljem lisandusid Juliuse ja Illi haudadele teiste pereliikmete omad. Valgma kalmistul on nüüd kümmekond hauda. See on imeline rahupaik. Kuusetukas on kerges kaares lihtsad heledad hauaplaadid. Keskel on üks suur kivi raidkirjaga „Valgma pere viimane kodu“. Väiksemas kirjas on vanavanaisa luuleread: “Mured murtud mullapõues, tuisud taeva tiiva all.“

Nii ongi. Käin aastas vähemalt korra Valgma surnuaial, istun kuuskede all väikesel pingil ja mõtisklen. Alati on seal vaikne, rahulik. Mets püüab kinni tuisud ja tuule. Valgma pere vaikne rahupaik.

Taadi-memme surmanõu

Minu vanaema ei ole seal. Minu memm on siin, minu kodus. Kui taat 90-ndate keskpaiku suremas oli, pidasid nad memmega surmanõu. Taat teatas resoluutselt habet turri ajades, et tema keeldub kodust lahkumast. Ta seletas, et oli sunniviisiliselt käinud Siberi-tuusikul ja pärast seda ei tohtinud isegi enam oma kodulinnas elada. Nii et nüüd, oma viimasest kodust, ta enam välja ei koli ja kõik. Memm oli päri. Nii lõid taati-memme käed, et lasevad end matta koduhoovi. Koos vaatasid nad välja ka kena koha – õue lõunapoolsel küljel, lipuvarda lähedal ja jällegi kuuskede varjus.

Esmalt maeti sinna taat ja hiljem ka memm, mõlemad uue aja kombe kohaselt urnis.

Meil on väga ilus väike kodukalmistu. Memmele meeldis looduslähedane hauakujundus ja ta valis peamiseks hauatähiseks loodusliku ristiga kivi, millele toetub tagasihoidlik plaat nimede ja kuupäevadega. Lisaks on veel eesti kunstniku valmistatud skulptuur ja vaas lillede jaoks. Kuused, mis haua taga kõrgusid, pidin paraku maha võtma, aga rajasin asemele peenra püsililledega. Minu meelest on väga kena. Haua juures on ka iste, millel käin teinekord istumas ja memmega nõu pidamas. Ka haua eest hoolitsemine on lihtne, kui see on iga päev silma all ja kuivanud õienuppude eemaldamine on möödaminnes tehtav.

Tuuli Jõesaare kolumn | „Kuhu teie end matta lasete? Mina plaanin ka pärast surma koju jääda?“