Naabritele mõeldes tuleb mulle meelde lapsepõlv ja see, kui hästi on võimalik läbi saada naabritega, kellega jagatakse igapäevaselt kööki. Meie viieliikmelise pere kolmetoalises Tartu kodus oli ühisköök ja siis, kui naabritädi Ilse tegi köögis küpsiseid, imbus meiegi tuppa kõige magusamat lõhna. Mäletan hästi selgelt, kuidas tädi Ilse segas ja kloppis tainast ning lasi selle siis läbi hakklihamasina. Ema ja vanaema nii ei teinud. Mulle meeldis kogu seda küpsise valmimise protsessi pealt vaadata. Ning siis tuligi veel vaid ära oodata, kui naabritädi ahjust välja võetud maiustusi ka mulle pakkus. Ma ei tea, mida tädi Ilse sellest arvas, aga minu jaoks oli ühisköök õnnistus. Ja tädi Ilse liivatainaküpsised samuti.

Kuna naabritädil endal lapsi polnud ja minu emal oli sageli palju tegemist, nõustus naabritädi vahel pühapäeviti oma tavapärase jalutuskäiguga veidi ootama. Just täpselt niikaua, kuni kell üksteist alanud lastefilm lõppes ja mina temaga koos suusatama sain minna. Vahel aga pidin ka filmist loobuma, sest Ilse ei tahtnud oodata. Mäletan, et mul oli ikka raske valida, kas toreda naabritädiga parki talve nautima minna või tollal haruldast lastesaadet vaadata.

Naabripere kahte tuppa mahutus ka Ilse venna pere ja vennapoeg Ülo. Tema oli tollal kättesaamatu muusikamaailma esindaja, kes jagas oma värvikaid lugusid bändielu seiklustest ka mu emale. Mina tohtisin siis ka unega võideldes pealt kuulata. Seda, kes oli lugudest läbi vupsanud laulja Jaak, sain aru alles 20 aastat hiljem. Veel tänaseni meenutab mu ema, kui tore naaber see Ilse ikka oli ja millised muhedad jutud Ülo repertuaaris leidusid.

Meie Valgamaa maakodu naaber Jaan ütles mulle kord tarkusetera, mida ta olla kuulnud oma vanaisalt: „Naaber on olulisem kui sugulane. Temaga elad sa terve oma elu koos. Naabrimees tuleb lõpuks ikka appi, aga sugulane kaugelt ei pruugi tulla.“ Selline naabrimees on see Jaan meile ka olnud – ideaalne. Hoiab silma peal, et meie maakodu hoovis ei toimuks kahtlast tegevust, ja kindlasti on ta esimene helistaja, kui midagi imelikku märkab.

Tema teadmistest on ka meile, linnainimestele, palju kasu olnud. Iga kord, kui maal olles meie maja taga roostikus krabin või sahin käib, teen Jaanile äreva kõne. Ja saan alati asjaliku vastuse. Näiteks teadis Jaan, et kui kell hakkab õhtul üheksa saama, on kobras asunud einet võtma. „Mis koleloom see on, kes pudelisse puhub,“ pidin taas murelikult küsima. Ja õppisin tundma hüübi laulu, mis on siiani mu lemmik. „Kes see eile metsas haukus?“ uurisin Jaanilt ja sain teada, et sokkudel on jooksuaeg.

Jaani abivalmidusest võitsime ka siis, kui meie paat ära varastati ja uut veel polnud jõudnud osta. Mul oli soov jaanipäevaks külla sõitnud linnarahvast vee peal sõidutada ja kui Jaan ise kalale ei läinud, saingi loa tema paati kasutada ja jõel mõne otsa sõuda.

„Kui kedagi aitad, kuidas sa võtad selle eest tasu,“ puikles naabrimees. „Teine kord tuled sina mulle appi,“ lisas Jaan, kui püüdsin talle paadirendi eest pudelit pihku suruda. Ma ei tahtnud siiski heategu lunastamata jätta ja otsustasin koos sõbrannaga Jaanile appi aknaid pesema minna. „Ma tegin vaid nalja,“ oli naaber üsna ehmunud, kui me puhastuslappidega talle tuppa marssisime. Tegimegi naabri-Jaani aknad puhtaks. Siis oli küll näha, et see valmistas talle palju heameelt.

Selle üle, kuhu on kadunud naabrite teretamise komme kortermajades, olen ammu mõelnud. Mis naabrivalvet sa teed, kui teisi ei tunnegi?! Kui ma oma noorelt sugulaselt teretamise kohta uurisin, vastas ta, et saaks seepeale šoki. „Pole vaja teretada. Milleks segada teisi?“ selgitas neiu. Mulle tundub kurb aga lihtsalt mööda vuhiseda. Ikka ütlen reipalt „tere“, olgu vana või noor. Nii olemegi sammuke lähemal heaks naabriks olemisele.

MÕTTEKOHT | JUST PRAEGU ON AEG HOIDA KOKKU! Ühisköök ja naabrivalve ehk Kuidas olla hea naaber