Kodukiri on sedasorti kuukiri, mis on üheaegselt nii meelelahutus kui midagi enamat. Selle meelelahutuse poole ma loen muidugi alati meelsasti läbi. Aga selle – midagi enamat – jätan alati magustoiduks. Lugemiseks ja mõnulemiseks.

Seekordne teema – nõukaaegsed suvilad – puudutas meid kaasaga mõlemat, oleme ju nõukaaja lapsed ja kellegi sõbra või ootamatult haljale oksale jõudnud sugulase suvilasse sattumine on meite mällu salvestunud erilisena. Sest see polnud ju maavanaema juures talutöödel orjamise suvi, vaid puhkus selle kõige kirkamates värvides. Just nimelt kirgas. Vähemalt minu jaoks. Sest ses suvilas, kuhu ma linnasugulaste lastele seltsiks olin kutsutud, oli kõik uus ja eriliselt kirgas. Mäletan, et haises värske puidu ja värvi järele.

Ja kui palju oli seal avastada – pooleliolevad naabersuvilad, kus käis puhkepäeviti just see kõige vilkam ehitus, naabritädi juures sambla alla peidetud maasikapeenrad, mändide vahele päikeselaikudesse istutatud noored sõstrapõõsad ja palju muud põnevat. Maal vanaema talus polnud maasikatel ega sõstardel mingit sellist ärevusttekitavat mekki man, aga seal oli. Lahe.

Mäletan, et ühteaegu nii oodati kui kardeti mingeid müstilisi inspektoreid ja õhus oli üldse mingi üleüldine ja pinev ootus. Oodati ikka sellepärast, et kui need on käinud ja oma joogid kätte saanud, saab rahuliku südamega aiamaad harida. Sest kes siis nõukaajal puhkuse ajal suvilas puhkamas käis. Kõik see meenus juba pelgalt loo pealkirja ja hästi valitud pilte nähes.

Hea oli koos kaasaga kirjutatule järele noogutada, et jaa-jaa, nii need asjad tollal vist tõesti käisid, ja pead vangutada, et oi-jah, aegu imelikke-ammuseid. Et mis kõik tuli üle elada. Ning nõustuda, et olgu riik või olud, mis nad on, lapsepõlves on kõik kordades kergem ja helgem. Lapsepõlves oli ikka rohi rohelisem ja piim piimasem. Ja kõike meenutada on nii meeldiv.

Aitäh, Triin Ojari, selle meeldiva lugemiselamuse eest!

Vana Veermets

Miks ma Kodukirja sirvimise ette võtsin (väikese eelarvamusega) – soovisin kodus natuke sisustusega nokitseda ning antud ajakiri jäi silma (tellitakse kodus). Huvi pakkus üks pikem lugu „Õdustatud 1990ndate maja“, sealt sain väikese inspiratsioonisüsti – eks näis, kuidas see mul välja tuleb, ja mine tea, ehk saadan teile selle töö tulemusest isegi pildi! Ühe maitsva retsepti leidsin ka (tegin enda poolt ühe täienduse) – peekonis grillitud porgandid. Lisasin veel päikesekuivatatud tomatid. Täitsa hää tulemus. Muus osas igati asjalik ajakiri naisperele, kust vahelduseks mõne inspiratsioonikillu leiab ka pere meespool.

Kristo

Lugejakirjad | Kodukirja lugejate muljeid juuni ajakirjast