Hanna Pärnumaalt: „Kriis andis meeletult lisatööd.“

„Kui paljudel koroona tulekuga töökoormus vähenes, siis minul on hoopis teistmoodi. Töötan ettevõttes, mis toodab tekstiile, tekke ja patju ning „tänu“ kriisile kasvasid tellimused mitmekordselt. Kui varem olin klassikaline kella üheksast viieni tööl käija, siis viimastel kuudel olen tööl rohkem aega veetnud. Tootmine läks kahte vahetusse, mis tähendab, et abiks tuli olla 16 tundi päevas. Olukord on olnud väga pöörane. Kvaliteedijuhina pean veenduma, et kõik materjalid vastavad enne tootmisesse andmist nõuetele. Kriisiajal mitmekordistus sisseostetavate materjalide hulk. Samuti peab tootmise käigus lahendama jooksvaid küsimusi ja jälgima, et valmis saanud kaup vastaks taas nõuetele. Seega kui tootmises töömaht kasvab, kasvab see ka kõigis teistes valdkondades nagu sisseost, kvaliteet, müügipäringutele vastamine jne.

Praegu on olukord rahulikum. Kriisiajal tekkinud n-ö hädaabitellimused on täidetud ja tootmine saab jälle ühes vahetuses tööl käia.

Kriisiajal olid meil mitmes punktis kätepuhastusvahendid, võõrad majas käia ei tohtinud, kõik töötajad pidid ka väljaspool tööaega hoidma kokkupuuted teiste inimestega minimaalsena. Kui keegi tundis ennast isegi veidi halvasti, pidi ta kaks nädalat kodus olema.

Tavaliselt olen eelmistel aastatel maikuus juba oma maakodus olnud ja kevadisi aiatöid teinud. Seekord on hea, kui saame juuni lõpus sinna kolida.“

Nele Harjumaalt: „Sain õnneks asendustöö.“

„Olen suures ettevõttes ostujuht ja tavaliselt tööl käinud hommikust õhtuni. Viisin varakult lapsed kooli ja lasteaeda ning sõitsin ise pealinna. Ka abikaasal on kontoritöö linnas. Kui kriis sundis terve pere kodurežiimile, pani see esialgu küll peast kinni haarama. Teise klassi laps sai õnneks kiirelt koolitöödega sina peale. Ma pole praktiliselt kunagi tal n-ö kõrval istunud ega õpetanud. Meie pere kolmeaastasega muidugi on teised lood – ikka ta tuleb ja soovib juua, süüa või tähelepanu. Siis ütled, et kohe-kohe, aga ikka võtab aega, enne kui saad mingi poolelioleva kiire tööasja ära teha. Kodus töötamise juures on kõige olulisem enda tööle häälestamine. Sa pead suutma end välja lülitada ja tööle keskenduda. Olen saanud seda harjutada, kui haige lapsega kodus olen olnud. Abikaasal oli seda kriisiajal raskem teha.

Kui alguses oli pidevalt soov kodust välja saada ja kontorisse minna, isegi kord nädalas poeskäik oli suur sündmus, siis nüüd, mõni kuu hiljem, tahakski ainult kodus töötada. Puhkehetkel saab õues korra varbad murule lasta ja loodusesse vaadata.

Paar nädalat pärast kriisi algust sai mul töö põhimõtteliselt otsa, sest polnud enam vaja tellimusi teha. Õnneks leiti mulle muid ülesandeid. Olukord pole küll täiesti normaliseerunud, aga tellimusi on alates juunist ikkagi palju. Kontoris ei pea iga päev veel käima, kord nädalas osalen koosolekutel. Loodan, et sügisel nn uut lainet ei tule!“

Ave Tallinnast: „Nüüd on kummaline hoopis kontoris olla.“

„Olen alati olnud kontoriusku. Töötan Telias mTasku ärijuhina ja minu tiimis on kuus ägedat inimest. Meil on loodud kõik võimalused kaugtööks, aga üksinda kodukontoripäevade tegemine ei mõju üldisele meeskonnavaimule hästi. Kergem on efektiivselt toimida, kui kogu tiim on ühtses infoväljas.

Algus kodukontorisse aheldatuna oli imelik ja mitte kõige mugavam, kuna samal ajal oli vaja juhendada ka 4. klassi last. Õnneks said süsteemid lapsel kiiresti selgeks. Selle eest teen Gustav Adolfi gümnaasiumile sügava kummarduse, et nad nii suurepäraselt koduõppe organiseerimisega toime tulid. Kõige ägedam on, et vanemana olen koolitunnist osa saanud. Tänu sellele tean, kui toredad on mu lapse õpetajad ja kuidas nad lastega hakkama saavad.

Nüüd, kui mitu kuud kodus töötasin, tundus kummaline kontorisse naasta. 1. juunist tuli meile uus tiimiliige. Tean, et kiirem sisseelamine ja järje peale aitamine on edukam koos kontoris, aga praegu on lood veidi teistsugused. Praeguse töökorralduse järgi võib olla kontoris 50% tiimist, aga kuna vaikselt tulevad peale ka suvepuhkused, saab selle mahuga kenasti sügiseni hakkama.

Praegusel kriisijärgsel ajal ei ole kontoriruumides laudade paigutust muudetud. Küll aga on toole vähem nii koosolekuruumides, üldpindadel kui ka sööklas. Ikka seepärast, et tagada 2 + 2 reeglit. Peale elementaarsete hügieeninõuete on veel erinevaid reegleid, näiteks töökoha puhastamine pärast tööpäeva ja koosolekute lõppu, lifti täituvuse piirangud jmt.

Meil on tööl väga mõistlikud inimesed. Ülemäärast hirmu ega kummalist käitumist pole õnneks märganud. Distantsi hoidmine on selle ajaga ka juba tavapäraseks muutunud.“

Siiri Harjumaalt: „Õpetajana oli distantsõppe väljakutse pigem põnev.“

„Olen väikeses koolis esimese klassi klassijuhataja ja annan ka teise, kolmanda ja neljanda klassi inglise keele grupitunde. Meil muutus tööelu sisuliselt üle öö. Esimese klassi õppetööga tuli olemasoleva materjali abil hakkama saada. Suuremate klasside inglise keele õppematerjalid pidin kiirelt kohandama. Kuna väljakutsed innustavad mind, siis ei olnud see eriti raske, pigem põnev. Erilist tähelepanu tuli pöörata sellele, et tagada lastele turvalised rutiinid ja vanemaid õppetöö toetamise kohustusega mitte üle koormata. Kuna minulgi on kodus kolm koolipoissi, mõistan ka vanemate vaadet ehk pisut paremini. Vanemaile olen laste toetamise eest väga tänulik.

Kooli juhtkond on kindlasti kiitu väärt – nädalaga seati sisse videotundide ja veebikoosolekute kord, kogenud kolleegidelt sain alati nõu ja abi. Mu õpilaste vahetu töörõõm ja loovus ülesandeid lahendades üllatasid mind distantsõppe käigus pidevalt. Videotundide puhul oli oluline ka sotsiaalne pool – oli näha, et lapsed tundsid sõpradest puudust.

Olen varem aastaid kodukontoris konsultanditööd teinud, seega oli olukord mulle harjumuspärane ja ka mu pojad mõistsid hästi, et tuleb kikivarvul kõndida, sest elutoas käib koolitöö.

Eriti meeldis mulle, et sain õpet diferentseerida ehk kiirematele õppijatele tasemekohaseid ülesandeid juurde anda. Töökoormus kasvas küll üksjagu, sest keeleõppe abimaterjalide ja sõnakaartide loomine ning veebi laadimine võtsid oma aja, aga usun, et tulemus oli vaeva väärt.

Mingil määral tegin oma laste järjel püsimise arvelt kompromisse – keskmine hilines mõned korrad oma töödega, sest seadsin õpilased ettepoole. Enda omi on mul suvel aega õppetööga kiusata küll.

Kriisiajal oli ehk lihtsam see, et esialgu jäi ära igapäevane kodu-kool-muusikakool-huviringid-logistika. Vabanenud aja arvelt sain õppetöö sisulise planeerimisega tegeleda. Raskeim oli aeg, mil tuli kontakt- ja distantsõpet vaheldumisi korraldada, st et pidi aitama tuge vajavaid õpilasi koolis ja ülejäänud lastega distantsõppes jätkama. Keeleõppes eelistan kindlasti lähiõpet, sest pean võõrkeelse vestlusoskuse arendamist esmatähtsaks.

Realistina olen siiski veendunud, et selliseid distantsõppeperioode võib elus edaspidigi ette tulla. Sellepärast on tore, et see eksperiment edukalt lõppes. Tulevikus võiks distantsõppe tugevusi kasutada nende lastega, kellele see töövorm paremini sobib või kui mõni terviseprobleem pikemat kodusviibimist nõuab.

Iga sellise intensiivse tööperioodi ajal on oluline tegeleda oma psühholoogilise hügieeniga. Igas päevas tuleb leida hetk häälestumiseks – minu jaoks on see varahommikune jalutuskäik looduses. Oluline on vältida läbipõlemist ja õpetajana vanemad ära kuulata. Tähtaegadega ei tohi olla liiga range, sest perede võimalused algklassilast toetada on väga erinevad. Pingelisi hetki oli küll palju, aga koos pingutades saime hakkama.“

Kriisiaja kogemus: kuidas teha nii, et töö keerulisel ajal ei kannataks?