Oluline talvekindlus

Ehkki kõrreliste kasvatamine on lihtne – nad ei vaja erilist hooldust ega ka väetamist –, on talvitumine osal liikidel ettearvamatu. Kui rannikualadel ja saartel võivad näiteks kõige efektsemateks kõrrelisteks peetavad siidpöörised (Miscanthus) ja ka vitshirsid (Panicum virgatum) rahuldavalt talvituda, siis sisemaal ei pruugi nii hästi minna. Siidpöörised on üsna soojalembesed ning nende areng peatub, kui temperatuur langeb alla 15 kraadi. Seega jahedal kevadel jäävad nad tärkamisega hilja peale ning kui suvi on keskmisest jahedam, ei pruugi nad enne külmade tulekut oma täit ilu näidatagi. Siidpööriseid on nii õis- kui lehtdekoratiivseid, Eesti tingimustes on mõistlikum panustada lehtdekoratiivsetele sortidele just nende hilise tärkamise ja aeglase arengu pärast. Põnevad sordid on näiteks ’Zebrinus’ ja ’Gracillimus’. Vitshirssidest tasub tähelepanu pöörata nii õis- kui lehtdekoratiivsele sordile ’Squaw’ või sinakate lehtedega sordile ’Heavy Metal’.
Pisut keeruline on aiakujundusse sobitada ka pigem lühiealisi kõrrelisi: jõhv-stepirohtu (Stipa tenuissima) ja harilikku alangi ehk alang-alangi (Imperata cylindrica) ning paljusid suvikõrrelisi, kes meil ei talvitu. Efektseim neist on pronksikarva lehtedega paruktarn (Carex comans). Ehkki tegemist on külmaõrna taimega, jääb tema lehestiku värv ka läbikülmumisel enam-vähem püsima. Lühiealised kõrrelised vajavad mõne aasta järel asendamist. Teine võimalus on neid kasutada nagu suvikõrrelisigi konteinerhaljastuses hooajataimedena.

Kõige kindlam on valida aeda meie talvekülmale vastupidavaid kõrrelisi. Kõige graatsilisemad neist on vast sinihelmikad (Molinia). Nad on talvekindlad, neil ei esine lehehaigusi, nad ei muutu invasiivseks, on pikaealised ega lamandu. Saada on nii madala- kui ka kõrgekasvulisi sorte: harilik sinihelmikas ’Moorhexe’ (madal püstine puhmik, kõrgus 35 cm, koos õisikutega 60 cm); harilik sinihelmikas ’Heidebraut’ (puhmik 45–50 cm, koos õhuliste õisikutega 120 cm). Kõrgema kasvuga on roog-sinihelmikad ’Transparent’ ja ’Windspiel’, nende lehepuhmikud kasvavad 120 cm kõrguseks ja koos õisikutega võivad ulatuda 2–2,5 meetrini. Sordil ’Transparent’ lehed kaarduvad, sordil ’Windspiel’ on püstisem lehepuhmik.
Ka teravaõielised kastikud (Calamagrostis agutiflora) on pikaealised ja lihtsasti kasvatatavad püstise kasvukujuga kõrrelised, sort ’Kart Foerster’ võib küündida 1,5–1,8 meetrini, sordi ’Avalance’ omapäraks on triibulised lehed, tema kasvukõrgus jääb 120–150 cm kanti.
Väga populaarsed on ka luht-kastevarred (Deschampsia cespitosa) – oma madala kaarduva lehepuhmikuga meenutavad nad veidike pokusid. Õitsemise ajal kaarduvad 40–60 cm kõrguste puhmikute kohale ligi meetrikõrgused õisikuvarred. Tuntuimad sordid on ’Tardiflora’ ja ’Goldschleier’. Luht-kastevarred võivad haigestuda leheroostesse.
Paljud igihaljad kõrrelised on varjulembesed, sest ere kevadpäike kõrvetab neil lehestiku ära. Sellised on näiteks jaapani tarna (Carex morrowii) kirjuleheline sort ’Ice dance’ ja sort ’Irish Green’, kel on sügavroheline lehestik. KK

Kõrrelised, graatsilised iludused