Ronitaimed panevad aedniku mõtte lendama, sest nendega saab teha vahvaid asju: sättida võrestikule õitsevaks seinaks ning kujundada püramiide ja torne. Kaunilt õitsevad liaanid võib panna suurde lilleanumasse või amplisse, kust väädid saavad kaunilt alla valguda.

Oma soojal kodumaal on mehhiko vanikkuljus (Cobaea scandens) ja tume purpurvanik (Rhodochiton atrosanguineum) igihaljaste lehtedega püsikud, külma talvega Eestis saab neid kasvatada aga vaid suvelilledena. Muidugi võib üritada potti istutatud taimi jahedas kohas üle talve hoida, aga pole vast mõtet vaeva näha – lihtsam on kasvatada seemnest uued. Külvata tuleb juba veebruari lõpus või märtsis.

Maikuus on juba lootusetult hilja hakata taimi ette kasvatama, sest külvist õitsemiseni kulub vanikkuljusel umbes kolm ja purpurvanikul neli kuud. Kui veab, siis leiab taimed mõnelt kevadiselt taimelaadalt või aianduskeskusest.

Kindel pilgumagnet

Mehhiko vanikkuljusest saab aias üks efektsemaid õitsejaid, kui on palju soojust ja päikest ning muld on viljakas ja niiske. Soodsal suvel kasvavad varred mitme meetri pikkuseks ning taim haruneb rohkelt. Ta muutub uskumatult lopsakaks, kattes lisaks toestusele suve lõpuks ka seda ümbritseva maapinna kauni lehevaibaga.

Kellukjad õied on suured, umbes 5 cm pikkused. Uhked kellukad on andnud vanikkuljusele inglise keeles toredaid nimesid: katedraali kellad (cathedral bells), kloostrikellad (monastery bells), tassi ja alustassi väät (cup and saucer vine).

Õie arengut on põnev jälgida. Kõigepealt ilmuvad lehestiku sisse heledad prisked õiepungad. Kui tupplehed avanevad, ilmub nende seest välja veel avanemata hele õiekroon, mida tupplehed jäävad justkui kraena ümbritsema. Avanev õis on algul valkjasroheline, tasapisi muutub aga sirelilillaks. See tekitab petliku mulje, justkui oleks taimel mitut värvi õisi. Leidub ka sorte, mille õied muutuvad valgeks. Õisi jätkub esimeste sügiskülmadeni.

Kaunid on ka vanikkuljuse sulgjad liitlehed, mis lõpevad tipus pika peene krussis köitraoga. Sellega on taimel end kõrgusse pürgides hea toele kinnitada. Tumerohelistest lehtedest moodustub ilusa struktuuriga tihe kate. Noored, värskelt avanenud lehed on veidi punaka jumega. Vanikkuljus on ilus isegi ilma õiteta.

Jahedal ja vihmasel suvel võib vanikkuljus valmistada aga täieliku pettumuse, sest jääb niruks ja näitab vaid mõnda õienuppu, mis ei jaksa avaneda.

Mõned vihjed kasvatajale

* Vanikkuljus on väga külmakartlik. Välja saab ta istutada alles mai teisel poolel või juuni algul, kui öökülmaoht on möödas ja muld on jõudnud soojeneda.

* Kuna taim muutub väga lopsakaks, jäta istutamisel taimede vahele 50–60 cm.

* Õitsemist soodustab kaaliumirikas väetis.

* Põua ajal tuleb kindlasti kasta.

Tillukeste „langevarjude” parv

Tumedal purpurvanikul on väga põnevad õied. Kokku kasvanud tupplehtedest on moodustunud lillakasroosa „langevari”, mille keskelt sirutub välja mustjaspunane toruke, viimane on kokku kasvanud viiest kroonlehest. Õitsemise tipphetkel muutub õis veelgi mitmekihilisemaks, kui torust turritavad välja emakasuue ja tolmukad. Purpurvaniku õied meenutavad vägagi fuksia õisi.

Varred on peened, väikesed lehed südajad või veidi kolmnurksed. Kuna looduslikult kasvab purpurvanik kuivades metsades, on lehed pisut lihakad, et saaks niiskust säilitada. Lehed on olulised ka sellepärast, et taim kasutab leherootse ronimiseks.

Purpurvanikule sobivad eriti hästi toeks diagonaalsed või rõhtsad latid, traadid või traatvõrgu riba, sest siis paistavad rippuvad õied kõige paremini silma. Peenral võib purpurvanik üles ronida ka mööda kõrval olevaid kõrgemaid taimi.

Mõned vihjed kasvatajale

* Purpurvanik ei taha tugevat keskpäevast päikest, sest see muudab lehed punakaks ning ka taim õitseb vähem.

* Leia talle poolvarjuline koht või pane ta sinna, kus kõrgemad taimed varjavad päeva keskel kuuma päikese.

* Kasvukoht olgu tuule eest varjatud.

* Purpurvanik vajab viljakat mulda, mis ei tohi olla aga liiga märg.

Kaks veetlevat suveliaani