Suur aiakäru
Ma tõesti ei armasta ühe asja pärast mitu korda edasi-tagasi käia: ma ei lähe kunagi ühe kastekannuga tiigist vett võtma, ikka kahega; mitte kunagi ühte ämbrit tühjendama, ikka kahte. Ja suur aiakäru, täpsemalt 160-liitrine, kahe rattaga (tõstke käsi, kes teist suudab nende ühe rattaga “ehituskärudega” üleüldse aias, pehmel maastikul, edukalt manööverdada?) sobib mu loomusega imehästi.
Pealegi mahuvad siis, kui lehed, turvas, muld või rohuniide minema veetud, tühja kärusse kõrvuti lusti sõitma kaks vahvat poissi-abiaednikku, emme suurt abilist. Korralikku kahe rattaga käru ei ole muide niisama lihtne leidagi, mina tellisin enda oma Tööriistamarketist ja see toodi kenasti koju kätte.

Oksakäärid
Neid võiks olla varuks kohe mitu paari, sest nagu töökindad, nii kipuvad ka käärid aeg-ajalt kusagile ununema. Õnneks nemad tormiga ära ei lenda. Ei hakkaks siin konkreetseid tootjafirmasid nimetama, aga mõned käärid siiski on paremad kui mõned teised. Enamasti võib usaldada oranži ja musta värvi armastavat tootjat ja firmat, kelle tooted on taevasinist karva. Hea, kui üks kääripaar saab hakkama nii sentimeetripaksuse oksa kui ka millimeetrise kõrrega, siis ei pea mitut paari korraga kaasas vedama.

Oksasaag
Selline kerge käsisaag, mille tera pikkust saab vastavalt oksa jämedusele reguleerida. Ning ajaks, kui saagi ei kasuta, saab tera käepideme sisse lükata ja sae vööle riputada. Käsisaega saan ma igale poole mugavalt ligi, tema lõikejälg on puhas, puu ei jää pikalt põdema. Käsisaega olen siiamaani tegutsenud õunapuude kallal, ohjeldanud sirelite ja jasmiinide hoogu, lõiganud mustasõstrapõõsastest vanu oksi välja ja langetanud pargi servas ja tiigi kaldal ühe suvega meetrite viisi pikkust viskavat pajuvõsa. Olen truuks jäänud oranži ja musta disainiga tootjale, kuid ei julge väita, et alternatiive üldse pole.

Väike käsihark ja kühvel
Need on selle taevasinist värvi eelistava firma omad. Kestavad juba kuuendat kevadet. Mingit niru, pehmest metallist, veel hullem, plastikust harudega asja ei maksa üldse koju vedada, isegi siis mitte, kui ta näeb väga ilus välja. Selle väikese käsihargiga käib kogu suvine rohimine, ta on asendamatu tööriist umbrohujuurikate kergitamisel. Juurikas tuleb alati välja võtta, see on elementaarne teadmine, mille omandasin juba põhikooli ajal tädil botaanikaaias abiks käies. Ja mitte lihtsalt välja võtta, vaid ka peenra pealt ära korjata ja komposti vedada. Mõnikord ma muidugi patustan ja haaran seina najalt kõpla, aga ilm peab siis olema tõesti kõrvetavalt kuum, et umbrohi jõuaks õhtuks krõbedaks kuivada.

5 asja, milleta aias hakkama ei saa