„Usu, Jane, siin saab olema ilus,” sisendas abikaasa naisele, kes ihkas väga oma sünnikodust ära kolida. „Vajadus ilu järele oli mul väga suur, aga meie kanti ümbritses prügimägi,” meenutab Jane, kirjeldades merelaevanduse barakkide kvartalit Tallinnas Nõmmel nagu getot, kus ümberringi laiusid räämas krundid ühes kivisütt täis kuuride ja tühjade majalobudikega, mille olid osaliselt hõivanud asotsiaalid.

„Meil oli tibatilluke krunt, kuid saime juurde osta naabri oma. Hakkasime vaikselt ehitama ja aeda rajama.”

Esmalt tehti tara, mida tänavapoolsest küljest piirab kõrge hekimüür, et oleks privaatsem ja turvalisem, sest veerandsaja aasta eest ei saanud maja juurde lilleamplitki riputada – järgmisel hetkel oli see kadunud. Ent aja jooksul vahetusid nii piirkonna elanikud kui muutus ka üldine ilme.

„Mulle küll pikad ja tuimad elupuuhekid ei meeldi, aga meie vastas asus vana kauplus, vaade polnud kõige ilusam,” tunnistab Jane, kelle meelest on heki taga siiski hea ja hubane olla.

Teisi aiaääri raamib osaliselt Fibo plokkidest dekoratiivne hall sein, mille sisse peidetud valgussilmade kuma toob pimeduse saabudes kaunilt välja graatsilised kõrrelised, õhuliste õiekoonustega hortensiad ning kerajad elupuud. Kogu aiavalgustuse tegi Jane abikaasa Jüri.

Ei maksa kaotada lootust!

„Enne sajandivahetust Soomes käies nägin, kui ilusad olid sealsed aiad. Mul polnud mingisugust aiandusalast kogemust, ema kõrvalt olin paar toalille ümber istutanud,” nendib Jane, kes hakkas vaikselt aeda kujundama ja teadmisi hankima, leides mentoriks Nõmmel elanud Saima Kimmeri. „Kui ma tema aeda nägin ja enda oma vaatasin, siis oli nutumaik suus. Aga Saima lohutas: „Ära kaota lootust!” Ta õpetas, juhendas ja aitas.”

Jane on liivasesse suurte mändidega pinnasesse istutanud eri liiki okaspuid ja nende keskele lehtdekoratiivseid püsikuid ning kaunilt õitsevaid rodosid ja hortensiaid. Aed on kevadest sügiseni vahelduvalt värviline ja muutuv. Selles on korrapära, samas ka looduslikku lopsakust ja isepäisust. Osa taimi vohab mööda puutüvesid üles, nagu neile meeldib, laiutajaid kärbitakse vaid juhul, kui nad teisi lämmatama kipuvad.

„Meil on palju suuri puid ja maja on võrdlemisi kõrge, mistõttu on aed suhteliselt varjuline. Taimi ostes pean alati vaatama, et need taluksid poolvarju, seetõttu on ehk õieilu vähe. Olen katsetanud ja palju vigu teinud,” tunnistab Jane. „Tohutult palju taimi olen ümber istutanud. Meil on väga happeline muld. Jäänud ongi need, kes sellega on leppinud.”

Jane osundab maja ääres kõrguvale ronivale hortensiale. „Alguses oli ta väga väike. Arvasin, et ei tahagi kasvada, aga kui hoo sisse sai, siis läks mühinal.” Naabrusesse istutatud lopsakad sõnajalad on pärit Jane vanaema ja vanaisa aiast. „Ju neile see niiske ja pime koht meeldib.” Lehtede alla armastavad pugeda siilid ja perekoer, Itaalia väikehurt Nala.

Ka aiaskulptuuri meenutav südamekujuline kivi, mis sümboliseerib justkui kodu süda, on toodud Jane vanavanemate kodust: „Neil osutus see ülearuseks, aga mul oli toona tekkinud tohutu kivihullus.” Nüüdseks on kiviktaimla, vanad tõllarattad ja pajad juba möödanik: aiast neid enam ei leia.

Tasub päästa ja katsetada

Nõmmel kasvavad ülihästi hostad ja kukeharjad, kes tunnevad end liivases pinnases mõnusalt. Fortune’i kikkapuu roomab metsikult ja looduslikult, kattes multšitud pinnast ja moodustades varasuvel kena kontrasti lillaõieliste rododega. Kolm kokku istutatud elupuud on kerajaks lõigatud, sest eelmise koera, dobermanni kommete tõttu oli üks pool elutult pruuniks tõmbunud. Kanada kuusk ’Conica’ on seevastu kasvatanud teise ladva.

„Jugapuu kasvab nii metsikult, et isegi öösel kuuled, kuidas ta seda teeb. On hästi kiire kasvuga, teda ma aeg-ajalt lõikan,” möönab Jane, vaadates istutatut vahel imestuse, ent ka imetlusega.

Ta toob näite ühest perekondlikust puukooli külastusest, mil tütar Mirabella oli veel väga väike. „Nägime, et aia äärde oli toetuma pandud justkui pisike kõverik kuuseoks, serbia kuusk, mis pidi prügimäele minema. Küsisin ta endale, et ära ei visataks.” Istutuskohta otsides toetati istikupott männile ja hiljem ta samasse istutatigi.

„Kuueteistkümne aastaga on ta kasvanud vahvaks looklevaks puuks, kelle ülemisi oksi koolutavad paljud käbid. Kunagi ei tasu lootust kaotada, isegi kui on soov mõni taim ära visata,” soovitab Jane, julgustades andma kasvuvõimalust esmapilgul lootusetutelegi.

Kui mingi taim välja läheb, asendab perenaine selle vähem nõudlikuga. Sellegipoolest õilmitseb kevaditi aias säravvalgete ja lõhnavate õitega magnoolia, mille abikaasa aastaid tagasi kinkis, ja sügiseti püüab pilku lumivalgete marjadega pihlakas, kelle lehestik värvub säravsügavalt veinpunaseks.

Aias peab olema hea olla

Janele meeldib, kui aed vohab, mõjudes pisut metsikuna oma sammaldunud looduslike kividega, ega ole ülearu hoolitsetud. Taimed peavad keskkonda sobima ja tahtma seal olla. „Ma ei soovi nendega liialt mässata, tuppa ja õue tassida ega katta, vaid nende olemasolu nautida. Säilitada loomulikkust ja voolavust. Ühtlasi olen pidanud tähtsaks, et ümbrus liiga värvikirevaks ei kujuneks. See muutuks väsitavaks. Maja on tumepunane, roheline aed tasakaalustab seda.” Värvimängu näeb aias eelkõige kevadel ja sügisel.

„Meie aed on nagu kogelmogel – ühes osas on midagi rivieralikku, siis jaapanipärast, seejärel veidi Inglise stiili ja ka padrikut. Iga nurk on väga erinev ja see mulle meeldibki. Oluline on, et silm puhkab, kuhu suunas ka ei vaataks. Ümbrus ei ole hüplev ega närviline.”

Jane on loonud vastavalt päikese ringkäigule istumisalasid, kus juua hommikukohvi, päeval lõunatada või õhtul perega istuda ning nautida valguse muutudes vahelduvat varjudemängu. „Aed peab olema koht, kus on hea olla.”

Grillinurk koos võlupeegliga loob omapärase aiapeegeldusega aknaefekti, inspiratsiooni saadi Itaaliast, mis reisikohana perele väga meeldib. Jane peab ennast koguni Itaalia fänniks, mistõttu võib avastada aiast ka ühe itaalialiku skulptuuri.

„Aastaid tagasi oli itaallastel Kernu lähistel pisike aiaskulptuuride laomüük. Leidsin sealt ühe Šoti seelikuga tüdruku ja frakiga poisi kuju, kes olid nagu mu lapsed: poeg Rene oli sel ajal 17-aastane ja tütar Mirabella aastane. Mõtlesin, et seda ma küll osta ega aeda tuua ei jõua, aga itaallased tegid mulle kingituse,” meenutab naine tänulikult. Kodus sättis ta kuju kadaka ette, kes on nüüd selle oma okstesse peitnud.

Tütrest on saanud Janele aias hea abiline ja kriitik. „Kui ta mõnikord midagi ütleb, siis ma kuulan. Oleme viimastel aastatel arvestanud ka tema jaapanipäraste taotlustega.”

„Mulle meeldib pitsilisus,” avaldab Mirabella, lisades, et aed on talle lapsest saadik jätnud hästi turvalise tunde. „Isegi ajal, kui puud olid veel väikesed, tekkis tunne, et oled päriselt kodus.”

Tasus vaeva näha

Jane sätib suveks anumatesse nii püsikuid kui suvikuid: „Mulle meeldib mängida värvidega ja taimi sobitada, ka terrassile aiapottidesse paigutada. Lemmikud on juus-stepirohi, lõvilõuad ja õhuline piimalill koos pisihelmikpööristega, mis on talvedki vastu pidanud.” Ka pukspuud kasvavad pottides, et saaks neid katuselt langeva raske lume eest terrassi poole nihutada.

Nõmme aed sobib hästi lindudele. Siin tegutseb üksjagu rähne, hulgaliselt on musträstaid, lisandunud on kaelustuvid. Soojal ajal istuvad linnud metallist „pesulas” järjekorras, et end korrastada ja vett juua.

„Peale aianduslike on mul tekkinud ka ornitoloogilised teadmised. Oleme koos tütrega korraldanud lindude päästeoperatsioone, kui mõni neist on vastu aknaklaasi lennanud,” jutustab Jane, meenutades, kuidas pöialpoiss oli põrganud elutoa akna vastu. „Nägin, et tal oli maha kukkudes elu sees. Mirabella helistas metsloomaühingusse ja seal õpetati, mida ette võtta. Turgutasime linnukese üles ja viisime kuuse peale tagasi. Ta siristas seal mitu päeva.”

Reisidel külastab pere tihtilugu teiste maade aedu ja parke. „Alati vaatan, kui kaunid need on, aga koju tulles leian, et siin on ikka kõige hubasem ja mõnusam,” leiab ilu ja harmooniat väärtustav Jane. „Ehkki ma kasvasin keset koledaid kuure ja laga, siis nüüd olen väga õnnelik, et siia jäin. Pealegi pidime me 1990-ndate alguses oma kinnistu eest lausa võitlema, sest kogu kõrghaljastusega kvartalist taheti buldooseriga üle sõita, et ehitada suur kaubanduskeskus. Kuigi olen ka pisaraid valanud, on kogu nähtud vaev seda väärt olnud.”

Kõrvalise abita kujundatud lopsakas varjuaed võiks inspireerida neidki, kes kahtlevad, kas suurte puudega krundile on üldse võimalik iluaeda luua.

Aiandusekspert Kersti Rannamäe:

„Taimede valikul ja istutusaladel on ideaalselt ära kasutatud asukohta ning selle võimalusi. Varjulises aias kasvavad lopsakad sõnajalad, hostad, pinda katvad kukeharjad ja rahus arenevad samblikud. Hea näide sellest, kuidas inimene ei pea muutma loodust, vaid kasutama oskuslikult ära seda, mida loodus talle on andnud. Aiaomanik ei karda kääre ja on suutnud oma parimas kasvujõus okaspuud hoida esteetilistes piirides. Tore, et on olemas vaated! Väga hea nüüdisaegse aiasuuna näitaja.”

KODU KAUNIKS 2023

Parim alternatiivaed

500 € kinkekaart Bauhofilt

KES: Jane Pello

MIS: keerulistesse oludesse rajatud liigirikas aed

KUS: Nõmme linnaosas Tallinnas

Varjuaia varjundid

Kaeva lehed hoopis mulda

Eesti pojengid maailmaareenil

Kääritöö ootab tegemist