Kes jaksaks ahju kütta?

Kes teab, millal mina jään nii haigeks, et kütta ei jaksa... Või äkki murran lihtsalt lolli juhuse läbi ülehomme jalaluu – karga siis karkude ja puukorviga! Abikaasa on muidugi abistav kaasa, nagu definitsioongi ütleb, ja haigeks me ehk samal ajal ei jää, aga vanadus tabab meid lõpuks niikuiniii.

Küttepuud aga ise kuuri ei hüple, neid tuleb kas metsast teha (aga metsa mul ei ole) või osta. Ja ostetud puud kallab müüja ikkagi õue peale maha. Kui neid riita ka tahad, pead oma kondiauru kulutama või riitaladujale lisa maksma.

Nii et minu plaan A on siiski maaküte. Lasen kollektori maasse kaevata ja see PEM-torust soolikas seal maa sees peaks mu eluea küll vastu pidama. Kahe ahju hinda maksvale maaküttepumbale lubatakse kah üsna pikka kasutusaega, nii et kui veab, pean uue ostma alles 15–20 aasta pärast. Ja kes teab, mis SCOP-iga maasoojuspumbad siis olemas on! Vahepeal püüan nii palju raha koguda, et sean üles ka päikesepaneelid ning suveajal müün võrku elektrit tagasi.

See kõik on muidugi ilus unistus, aga mis saab tänavu talvel (ja lähiaastatel), kui ma selle pagana maasoojuspumba millalgi tööle saan? Elekter on nii kuratlikult kallis, et isegi kõige säästlikuma maasoojuspumbaga ajab küttearve ilmselt nutma.

Mõtlen juba praegu, kuidas seda nututuju leevendada. Ühest küljest peaks katsuma positiivselt mõelda – lugu pole veel kõige hullem (vt teksti loo lõpus). Aga ma pole paraku suurem asi positiivselt mõtleja, olen täitsa keskmine eestlane. Mul on lihtsam mõelda, et eesseisev jõle talv on minu panus kolmandasse maailmasõtta, mille tõmbas käima Kremli peremehe kurjus. Minu rinne on siin, minu asi on siin vastu pidada. Putin ootabki, et energiakriisis Euroopa alla annaks, lõpetaks Ukraina toetamise ja saaks vastutasuks gaasi. Vaat ei anna alla, kurat. Kui mõtlen, et mu külmem tuba on osa Ukraina sõja tagalast, on kuidagi natuke kergem.

Me talume külma rohkem, kui arvame

Elasin 90-ndatel maa-asulas, kus pärast taasiseseisvumist katlamaja töö lõpetas. Nõukaaegsed soojustuseta paneelmajad jäid vastu kütteperioodi lihtsalt kütteta. Soojuspumpadest polnud siis undki nähtud, nii kiiresti ei jõudnud keegi ahju ka ehitada. Ega midagi, tavalise õliradiaatori saba seina – ja nii igas korteris. Selle peale ütles alatasa üles asula elektrisüsteem, mis ei suutnud koormust taluda.

Nii et võin uhkusega öelda, et mõned talved oma elust olen elanud nagu polaaruurija! Minu emal oli kahetoaline korter. Väiksemas toas suutsime saavutada isegi 16 kraadi, suuremas oli tavaliselt umbes 14, pakasepäevadel veidi vähem. Kööki me ei kütnud, seal püsis temperatuur 10–11 kraadi ümber. WC-s ja vannitoas oli ilmselt ka kümne kraadi kanti.

Ja mis siis meiega juhtus? Absoluutselt mitte midagi hullu. Muidugi, õppisime õigesti riietuma. Pigem kaks õhukest kampsunit kui üks paks. Vest on väga hea, annab kätele liikumisvabadust! Villased sokid on olulised, sest põranda lähedal on külmem. Sõrmedeta kinnastest on abi, kui vaja külmas toas näiteks käsitööd teha või kirjutada ja käed tikuvad kohmetuma.

Elutoa aknalaua alpikannid õitsesid sel külmal talvel eriti ohtralt, neile jahedus sobis. Ainus, kes külma talve üle ei elanud, oli ema suur nefroleep, mis veebruaris alla andis.

Meie enda tervised olid korras. Külmaga harjub väga hästi. Kui märtsis tõstis päike elutoas temperatuuri 17 kraadi peale, siis 14 kraadiga harjunud ema kiskus end t-särgi väele ja kurtis koledat palavust.

TUULI JÕESAAR | Pool printsessi ja kuningriik sellele, kes mulle pumba müüb!