Teravalehisel iileksil on ka hulk sorte. Nii näiteks olen soetanud sordi ‘Alaska’, kelle kohta võiks nime vaadates ju loota, et põhiliigist külmakindlam. Tegelikult läks ta Raplas elaval sõbral ruttu välja, siin liivmullalise hiiumaise puisniidu rüpes hakkab aga küll täitsa latva sirutama.

Üks huvitav sort on ‘J. C. van Tol’, kellele sattusin peale Neeva aias. Sel sordil on ogadeta terveservalised lehed, nii nagu on omane täiskasvanud puuks sirgunud põhiliigil. Tema vastupidavuse kohta on veel vara midagi öelda, na kidur teine, ehkki juba ta kasvatas üllatuslikult paar vilja. See sort on iseviljastuv ega nõua kõrvale vastassoost iileksit.

Vägagi pilkupüüdvad on iileksite kirjulehised sordid. Kunagi õnnestus saada säärase omanikuks. Tegu on hübriidse lossi-iileksi nimelise tegelasega (Ilex x altaclerensis) ‘Golden King’ ja naljakal kombel hoopis viljakandva emastaimega. Üks lossi-iileks kahest läks ruttu välja, teine on hingitsenud juba kümmekond aastat, sekka ikka tagasi külmudes. Ilmselgelt oli kasvukoht männi all ka liiga kuiv, sest kasv jäi aina kiduramaks. Mullu kolisin ta ümber suvi läbi niiske mullaga metsavälule, kus kohe näitas kosumise tundemärke. Kui ta nii pikalt on vastu pidanud, siis ehk hakkab seal edenema? Korralikku ilupõõsast tast vaevalt saab, aga tõik ise, et ta üldse elus püsib, on kah märkimisväärne. Nimelt on selle iileksi esivanemaks lähistroopiline suurte laiade lehtedega madeira iileks (Ilex perado). Hübriidi tekkelugu pajatab, et Šotimaa ühes lossis toodi suveks pottides välja külmaõrnad madeira iileksid. Need risttolmlesid avamaa teravalehiste iileksitega – nõnda tekkis hübriid ja edasi saadi ka hübriidist sorte. Lõppeks on see ikka kõva sõna, kui madeira iileksi „poluvernik“ suudab elus püsida isegi põhjamaisel Hiiumaal!

SUUR FOTOLUGU | Parimad nõuanded ja kogemused igahalja iileksi kasvatamiseks

Salapärane iileks