Simunapäev kuulutas vanarahvale talve tulekut – millised uskumused sellega kaasnesid?

Simunapäev on üks Eesti rahvakalendri vähem tuntud tähtpäevi. Erinevalt mardi- või kadripäevast ei kaasnenud sellega ulatuslikku kombestikku ega suuri pidustusi. Selle tähtsus seisnes peamiselt looduse jälgimises ja aastaaegade vaheldumise märkamises.

Eesti rahvakalendri uurija Mall Hiiemäe käsitluse järgi väljendub simunapäeva pärimus suuresti ühes vanasõnas: „Siim teeb sillad soode peale.“ Selle all peeti silmas sügisesi külmi, mis hakkasid soid, jõgesid ja teisi veekogusid jääga katma.

Siim tegi sillad soode peale

Simunapäeva tuntumaid ütlemisi on „Siim teeb sillad, Nigul lööb naeltega kinni“. See tähendas, et simunapäeva paiku võis alata veekogude jäätumine, kuid talviseks nigulapäevaks, 6. detsembriks, loodeti juba tugevamat külma.

Vanarahva jaoks oli maa külmumine väga oluline. Sügisel muutsid vihmad ja pori teed sageli raskesti läbitavaks. Külmunud pinnas ja sood võimaldasid aga liikuda paikades, kuhu pehmel aastaajal oli keeruline pääseda.

Seetõttu ei tähendanud vanasõnas mainitud sillad päriselt ehitatud sildu, vaid külma abil tekkinud võimalust üle soise maa liikuda.

Simunapäeva peeti seega üheks märgiks, et sügis hakkab lõppema ja talv on lähenemas. See ei tähendanud siiski, et 28. oktoobril pidid jõed ja järved kindlasti jäätunud olema.

Simunapäev oli seotud ka hingedeajaga

Simunapäev langeb aega, mida Eesti rahvakalendris tunti hingedeajana. Usuti, et sügisesel pimedal ajal võivad esivanemate hinged külastada oma kunagisi kodusid.

Vanemates rahvakalendrikäsitlustes on simunapäeva nimetatud ka hingedeaja lõpuks. Siiski ei olnud hingedeajal kõikjal Eestis ühesugust algus- ja lõpukuupäeva ning selle pikkus võis piirkonniti erineda.

Hingedeajal peeti oluliseks lahkunute meenutamist ja nendesse lugupidavat suhtumist. Simunapäevaga seotud eraldi hingede austamise rituaale ei ole Eesti pärimuses aga kuigi palju talletatud.

Kuidas vanarahvas simunapäeva tähistas?

Erinevalt näiteks mardipäevast ei olnud simunapäeval Eestis laialt levinud maskeerumist, sanditamist ega erilisi pidusööke. Tegemist oli pigem tähtpäevaga, mille kaudu jälgiti looduse muutumist ja talve lähenemist.

Simunapäevaga seotud pärimust leidub eelkõige ilma ja külmade saabumise kohta. Vanarahvas pani tähele, kas maa hakkab külmuma ning kas sood ja veekogud muutuvad talve saabudes läbitavaks.

Üksikutes rahvapärimusteadetes leidub ka muid uskumusi. Näiteks on Rõuge kandist kirja pandud uskumus, et simunapäeval ei tohtinud karja välja ajada, muidu võivat jõulude ajal piimaga kitsas käes olla.

Samas piirkonnas on talletatud ka uskumus, et simunapäeval rehepeksmine tõotab järgmiseks aastaks head viljasaaki.

Need olid kohalikud pärimused, mitte kogu Eestis järgitud kombed. Seetõttu ei saa öelda, et vanarahvas oleks simunapäeva kõikjal ühtmoodi tähistanud.

Kust simunapäev oma nime sai?

Simunapäeva nimetus pärineb kristlikust kirikukalendrist. 28. oktoobril mälestatakse apostleid Siimonit ja Juudas Tadeust, kelle mälestuspäev on kristlikus traditsioonis ühine.

Nende apostlitega on seotud ka Lääne-Virumaal asuv Simuna kirik, mis on pühendatud Siimonile ja Juudasele.

Aja jooksul põimus kiriklik tähtpäev rahvapäraste tähelepanekutega looduse ja ilma kohta. Eestis kujuneski simunapäeva kõige iseloomulikumaks tunnuseks talve saabumise ja esimeste külmade ootus.