Ene ja Urmase taime- ja loomariik

Varakevadised õitsejad on harilik lõokannus, mis alustab kohe lumikellukese ja märtsikellukese järel. Sinilill ja võsaülane kasvavad sarapuuheki all, varajased on veel palu-karukell ja kopsurohi.
Esindatud on kõik kolm Eesti looduslikku nelki: nurmnelk, nõmmnelk ja aasnelk, nelgilistest on veel punane pusurohi, harilik ja longus põisrohi, tõrvalill, mets-tähthein ja muidugi kännas-kipslill. Hundihambad on perele samuti alati meeldinud, Eesti kolmest liigist on neil kaks: sinise õiega aas-hundihammas ilu pärast ja magus hundihammas pigem mitme liblikaliigi pärast.

Kenad eestimaised taimed kiviktaimlasse on veel kassikäpp, käokuld, merikann ja liivatee, nemadki on aias liblikaliikide tõttu. Sama puudutab ka varemerohtu, lood-angervart, rusujuurt, karulauku ja ängelheinu (kolm liiki). Kukeharjadest on samuti kolm eestimaist, aga valget on eriti palju, sest see on väga hea padjandtaim.
Eestimaised iirised – siberi võhumõõk ja kollane võhumõõk – on pigem ilu pärast, nagu ka sinine käoking, väga mürgine taim. Teine mürgine iludus – näsiniin – on lisaks dekoratiivsusele kahe haruldase liblikaliigi toidutaim. Vesikanep, kukesaba ja randaster (aedvorm) on suurepärased liblikate ja kimalaste ligimeelitajad.

Hiljuti rajatud märgalal kasvavad lisaks hundinuiale veel soovõhk, ubaleht, jõgitakjas, longus ruse ja konnaosi. Igihaljas raudosi kui Euroopa ühe haruldasema öölase toidutaim on samuti paari kohta istutatud.
Suures tiigis, kus hõbekogred (ka need, kes meres elutsevad), kuldkogred ja trullingud elavad, kasvavad taimedest vesiroos, vesikupp ja konnarohi. Karpkalad, kes kolme aastaga liiga suureks kosusid, tuli Harku järve vabaks lasta.

Puud ja põõsad aias on ühelt poolt loodusliku tara eest – kuusk, elupuu, sarapuu ja viirpuu. Teistel neist on seotus liblikatega – kikkapuu, verev kontpuu, kadakas, lodjapuu, pärn, pöök, jalakas, saar, remmelgas ja pihlakas. Kuus viimast on leinavormidena, sest muidu ei mahuks nad aeda kuidagi ära. Puhtalt ilu pärast on hõlmikpuu, kanada kuuse kooniline vorm, jugapuud ning üks suur ja kähar hall pähkel. Kahe vana kase tüvedel kõrgusse kasvavad luuderohud on viimased kolm aastat hilissügisel arvukalt õitsenud. Roomavad kuslapuud täidavad õhtutundidel aia oma tugeva aroomiga ja siis võib siin kohata surulasi. See ööliblikas meenutab toitumislennul koolibrit. Maja lõunapoolsesse külge on istutatud metsviinapuud, mis annavad suvel magamistuppa head jahedat varju.
Rododendronid, fantastilised õitsejad, on aga ilu pärast. Ainuüksi nende pärast külastab aeda Urmase ämm ja alati pärib: kas nüüd juba on see õige aeg? Tegelikult kasvab aias nii palju looduslikke taimeliike, et nende üleslugemisel oleks vaja botaaniku abi.

Peale taimede ja putukate kohtab Jürivete aias kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Veekogud tõmbavad linde magnetina ligi. Sinikaelpardid ründavad tiiki igal kevadel, aga kui kalad on toast õue toodud, siis aetakse nad minema. Raudkull käib siin musträstastele, aga ka teistele lindudele jahti pidamas ning pasknäärid tulevad sügisel siia tammetõrude pärast.
Siil elab ja talvitub terrassil kasvava vana sabiina kadaka all juba aastaid. Kaks aastat tagasi munes kompostihunnikusse oma munad tohutu suur harilik nastik ja pidas nende üle pool suve valvet. Pererahval oli mao üle väga hea meel, aga külalised said aeg-ajalt päris suure ehmatuse osaliseks. Viimane loomauudis on talvine – väike nirk, ilus valge oma talverüüs, on ilmselt teadlikult kiviaeda kolinud, sest juttselghiiri on aias väga palju liikvel.

Liblikate lemmikaed