Selline oli juba aastaid meie väikese start-up’i traditsioon, et hoolimata sellest, kuidas aasta on läinud, olgu kasumis või kahjumis, täname üksteist jõuluõhtusöögil ja võtame koos aasta kokku. Natuke ebamugav, natuke pingutust nõudev, aga samas liitev ja tähendust loov on lähenemine, mida mõned lapsikuks mänguks kutsuvad.

Kuna elame looduse- ja ajaliste rütmide taktis, siis vajame rütme ka oma tegemistes: algusi ja lõpetusi, et uus ring saaks alata. Nii nagu sügisele järgneb talv, pühapäevale esmaspäev, vanale aastale uus, nii järgneb ka ühe tööperioodi või projekti lõpule järgmine. Kui me tagasivaatavalt kokkuvõtteid ei tee ega teadlikult end uueks ei vinnasta, siis kogeme tegemisi lõputu tüütu jadana. Pealegi saame märkamise ja tagasivaatamisega harjutada väikeste võitude tähistamist ning tänulikkuse väljanäitamist, mis siinkandis defitsiidis.

Niisiis panin pärast tervitusjooki ette, et igaüks lausuks suurele ringile kolm omadussõna või aspekti, mis algavad sama tähega kui tema eesnimi. Näiteks: Tiina kui tantsimine, tulesäde, tähenduslikkus. Rääkisime igale sõnale loo juurde, mida see tähendab ja miks on praegusel ajal oluline. Ühel hetkel tõstsin lauale paberkoti pealkirjaga „2025 tänud ja kiidud”, kuhu hakkasime kordamööda märkmepaberitele kantud aasta tähtsündmusi sisse poetama. Mida enam kolleegid häid saavutusi mainisid, seda loovamaks muutusime, kuniks kott sai poolenisti väiksemaid ja suuremaid märkamisi täis. Kas oli see mõjutatud tänamistest või restorani hästi välja mängitud valgusest, aga kolleegide silmad särasid pärast seda soojemalt ja suud olid naerused.

Unistamine kui funikulöör tänase ja tuleviku vahel

Olen aastakümneid kasutanud klienditöös loovat visualiseerimist. Inimesed saavad käsitsi luua kollaaže oma soovitud elust, kasutades ajakirjade väljalõikeid, kääre, liimi ja aluspaberit. Unistuste elu pildi võib luua ka oma eelistatuimas kujundusprogrammis. Seejärel analüüsime koos, millistest komponentidest see koosneb, kas inimene on ise oma elu kese, väärtustab tervist, armastab, kogeb piisavalt inspiratsiooni ja kui kaugel on ta oma ideaalsest elust. Seejärel palun inimesel kirjeldada üht ideaalset päeva, kui unistus õitseb täies elujõus. Lõpuks uurin, milliseks sellise päeva elamine teda muudaks. Vastuseks mainivad nad, et on siis rõõmsad, heatahtlikud, loovad, julged, energilised ja enesekindlad, aimamata, et kirjeldavad niiviisi oma originaali ehk seda inimest, kes nad tegelikult on, kui elupinge neid parasjagu enda keskmest välja ei vii. Loodud pilt tasub panna paika, kus sellele aeg-ajalt silm peale satub, ja hommikuti end mõnda aega kirjeldatud omadustega häälestada, et hakkaksime teadlikult nägema võimalusi, mis meie soovitud sihte teenivad.

Olen pikka aega seiranud ja avastanud, et tihti ei julge inimesed elus ka positiivseid muutusi ette võtta, kartes, et need ei õnnestu. Muutuste elluviimine ongi keeruline: olgugi et tulemus võib teha meile head, tundub selles suunas minek pingutav. Põhjus on selles, et meie närvisüsteemile ei meeldi teadmatus. Soovime alateadlikult oma elu kontrollida ja keerulises olukorras hakkab aju genereerima „jah, agasid” ning külvab meid üle sabotaaži ja kriitiliste mõtetega (soovides meid „heatahtlikult” hoiatada potentsiaalsete ohtude ja läbikukkumiste eest). Kuniks halvemal juhul oma anded ja unelmad nurka viskame, sest nende poole liikumine tundub liialt raske. Kui me aga soovitud unistustes piisavalt ringi uitame, täpsemalt kõike kujutleme ning kirjeldame värvide, helide, lõhnade ja maitseteni välja, siis ei ole see enam nii tundmatu tulevik, millest mõelda. Seejärel saame väikeste tegevuste ja sammudega end tõmmata „köisraudteel” soovitud sihile ja seisundile lähemale.

Kui pärast magustoitu plaanitud unistamisaeg kätte jõudis, kraamisin kotist välja Bold Tuesday visualiseerimise komplekti koos fotokaartide, sõnumite ja kaantega, millele kollaaž kinnitada. Pool laudkonnast sai mõelda, milline võiks olla 2026. aasta meie tiimile koostöö vaates, ja teine pool tiimist unistada sellest, mida korda saata klientide ja partnerite poolel, et muuta Eesti õnneliku töötamise maaks. Kui loometöö valmis, tutvustasime vastastikku oma mõtteid ning üllatavalt kombel leidsime palju sarnasusi: mis on sees, on ka väljas, ja vastupidi.

Juht võiks hinnangute asemel tänada

Aasta lõpp ja uue algus on paljudes ettevõtetes arenguvestluste ja uute plaanide tegemise aeg. Vestlusi stiilis „hinda oma seniseid saavutusi ja pane uue perioodi eesmärgid kirja” enamik inimesi ei armasta. Põhjusega: eneseteostus ja tööelu on palju enamat kui tabel tegevusi, tulemuste mõõtmine, tubliduse tõestamine ning endale hinnete panemine. Tööelu on ka suhted, põnevad arengud, avastused, unistused ja õppetunnid. Seega võiksid juhid teha oma meeskonnas retrospektiivi, kus igaüks saab tuua välja suurimad võidud, aga ka arengukohad. Lisaks võib teha tunnustuse ringi, kus iga kolleeg paneb märkmepaberile kirja töökaaslaste kohta selle, mida neis hindab. Hiljem siis saavad kõik olla kordamööda peegelduste saaja rollis ning tunnustuse ja tänusaju vastu võtta.

Hea nipp on paluda inimesel ennast ise tunnustada, näiteks küsides: „Mille eest sind võib läinud aasta puhul õnnitleda?” Kui käidud tee kaardistatud ja teetähised märgitud, siis võib koos unistada tulevikust, seda kas soovitud seisundi, igatsuste või saavutuste läbi. Lõpuks aga mõtiskleda koos, milline oleks elu siis ja mis oleks praegusest erinev, kui unistused saaksid teoks. Kui seada endale suured eesmärgid, võib see põhjustada stressi, kui aga unistada loovalt ja avaralt paremast homsest, laieneb teadvus ning avardub meel ka uutele võimalustele.

Kui hindame tänast, saab tulla parem homne