Kui ma sotsmeediasse oma kodusest elust või mõnest põnevast käigust postitusi teen, kasutan tihti teemaviidet „loodus on imeline“ ja „loodusega koos“. Ma ei tea, kas keegi teine neid viiteid veel kasutab, ja see polegi üldse tähtis. Oluline on märgata ja seisatada neis hetkedes, kus hinge poeb seletamatu ürgne tunne: midagi on nii palju suurem, vanem ja targem kui see pisikene Heidi siin. Kui alustada väikestest asjadest, polegi looduse rütmis elamine teab mis keeruline.

Mul on väga vedanud. Minu koduks on otsast otsani loomi täis vana taluke Saaremaal, Pajuvärava talu. See asub armsa aukliku külatee lõpus, maanteest eraldab meid mets ja naabridki on kaugel. Siin ei saagi teisiti, kui olla loodusega koos ja seda mitte vaid koduloomade tõttu, sest nemadki on ju mõnes mõttes inimtekkelised: meie oleme nad oma kaaslasteks aretanud ja neid seeläbi loodusest eemale toonud.

Tõsi, ka kodustatud haned-pardid munevad vaid kevadel ja suve hakul. Just nagu looduses. Generatsioone kodus kasvatatud paabulinnud asuvad igal sügisel uut saba kasvatama, et suve algul emastele tantsu teha ja suve keskel, kui looduses tibud juba koorunud, viskavad saba maha, et peagi uut kasvatama asuda. Kui hobused kevadel talvekarva maha hakkavad ajama, on lootust, et suur kevad on kohe päriselt kohal.

Mida peenemalt oma kodukeskkonda uurid, seda rohkem näed märke, kuidas loodus muutub ja sind sellest teavitab. Vahtramahl asub ka voolama siis, kui päeval on plusskraadid, öösel aga veel miinus, sõltumata sellest, mis kuu kalendri järgi on. Vanaemade tarkustel ja lapsena maal veedetud suvedel on selle salakeele lugemisel väga suur roll. Tänapäeval leiab internetist vastuse küll igale küsimusele, mis looduses tekib, kuid meie asi on seda jällegi märgata. Osata küsida.

Loodusega saab koos elada ka nüansse tundmata. Juba mitu sügist, kui Eestimaad tabavad suured tormid, on Pajuvärava elektrita, kolm-neli päeva kindlasti. Küla viimases majas elamine tähendab vanu elektriliine, millele niiskes pinnases mädanema hakanud puud järjekindlalt peale kukuvad. Juba mitu aastat.

Tahan või ei taha, tuleb ööpäev ringi puupliidile puid alla pannes tunnistada, et loodus on ikka võimas küll. Ta tuletab sulle ise meelde, et tema valitseb. Minu asi on märgata regulaarsust ja end selleks perioodiks küünalde-tikkude-veeämbrite ja kuivade pliidipuudega ette valmistada.

Ühenduse loodusega sama rütmi astuda loob ka toit. Isegi kui sa ei käi ise metsas seeni ja marju korjamas ning ostad oma kodumaised õunad poest, ilmuvad need lettidele alles siis, kui on valmis. Selle eest, et sa teaksid, et tegu on eestimaise kraamiga, hoolitseb küll iga müüja.

Ei olegi suurt vahet, kas sa elad linnas või maal, looduse rütmis saab elada siis, kui loed märke. Kui võtad selle hetke ja tõmbad ninna kohe puhkevate pärnaõite magusat lõhna või astud paljajalu hommikuses murus. Imeline on neid märkamisi teistega jagada, nii nagu nüüdisaegne tehnika meil seda võimaldab, sest nii märkavad teised ka.

KÄI RINGI AVATUD SILMADEGA! Heidi Hanso õpetab loodust märkama