Aeglaselt leitud mööbel

Väga palju on aidanud isa, kes õpetas parketti panema, ehitas välja ventilatsioonisüsteemi, et oleks võimalik paigaldada köögisaar ja seeläbi terve korteri planeering efektiivseks muuta, tegeles plaatimise ja paljude muude töödega. Võtsime kõik kuni krohvini lahti ja siis tasakesi ehitasin uue kodu peale. See on võtnud umbes aasta ning pole veel läbi – vannituba on jäänud viimaseks!

Pea kogu korteris olev mööbel on selle remondiaasta jooksul kirbukatelt aeglaselt, ent hoolega kokku ostetud ja taastatud. Söögilaud ja kirjutuslaud on lastud käsitsi teha mööblimeister Mariliis Vaksil. Tema leidis paksude värvikihtide alt üles nii tiikpuust kohvilaua kui ka kaunid tiikpuust toolid, korrastas vahva volditava lastetooli ning vinge 1950. aastate stiilis sohva. Samuti andis ta uue elu vanale Standardi tugitoolile.
Söögilaua kohal rippuv lamp on Louis Poulseni “Arbejdspendler” ning sellel käisin lausa Londonis järel, kuna müüja ei olnud nõus postitama.

Õdus vahekodu

Korteris oleme saanud eksponeerida ka mõningaid reisidelt meieni jõudnud asju, nagu näiteks Lõuna-Aafrika naiste käsitsi tikitud padjapüür elevandiga, riidest maal (ripub koridoris) ning natuke Aafrika keraamikat. Lisaks on siin kodu leidnud Londonist ostetud hõberiistad (näiteks Victoria-aegsed leivakahvlid). Vana kraami päästes leidsime aidalakast ka isa vana titevoodi, mis nüüd lastetoas sohva aset täidab.

Esitasin kodu Aasta Kodu konkursile seetõttu, et vahekoduna ei pruugi teda lihtsalt väga kauaks olla, vaid jääb üürikorteriks. Aga siin on hästi mõnus ja hubane olla ja sõpru vastu võtta. Lisaks olen ma kole uhke kogu selle töö ja ümberplaneerimise üle ning loomulikult mööbli üle, mis on hoopis teise hingamisega, kuna iga ese on oma loo ja näoga.

FOTOLUGU | MUGAVUS VÄIKESES KODUS : värske ilmega hruštšovka annab eeskuju