Eksperiment, mille pedagoogilisse väärtusse suhtutakse siiani kahetiselt, kuid mille pshühhosotsiaalse mõju erakordsuses kahtlust pole – näitas, et ei kulunud poolt päevagi, kui pruunisilmsed hakkasid sinisilmseid kiusama, alandama, neist distantseeruma. Kuna õpetaja oli ka ise heledate silmade ja heleda peaga, leidis üks laps, et kui ta oleks tumedate silmadega, siis oleks ta juba direktor! Loogiline! Lõuna ajal rääkis Elliott kolleegidele, et mitmed tema pruunisilmsed lapsed, kes muidu vajasid järeleaitamist, edenesid nüüd, kui neid oli “võimestatud”, silmanähtavalt! Tagasihoidlikel väljendusid ühtäkki liidrivõimed! (Sellest eksperimendist ongi muu hulgas õpitud seda, kuidas luua vähemvõimekatele lastele soodsat õpikeskkonda.)

Ja teisest küljest, seni viielised sinisilmsed hakkasid endas kahtlema, rumalaid vigu tegema, tublid etlejad kartsid klassi ees suudki lahti teha, peljates teise grupi hukkamõistu ja kriitikat. Järgmisel päeval vahetati rollid ja pruunisilmsed olid nüüd need laisad, lohakad ja rumalad. Päeva lõpuks selgus, et sinisilmsed liidrid edenesid samuti õppetöös paremini, aga teise grupi suhtes ei muutunud nad päris nii õelaks, kui oli oldud nende suhtes. Üks tüdruk tunnistas otse, et ei tahtnud teistele sel moel haiget teha, kui talle tehti. Kui eksperiment läbi, siis kallistati ja poetati pisaraid ja oldi sõbrad edasi. Õpetaja oli rahul – ta oli lastele näidanud, kuidas eelarvamus ehk mõte muutub väga kergesti käitumiseks ehk diskrimineerimiseks.

Lapsed on uue õppimisele üldjoontes avatumad kui täiskasvanud, teab Tallinna ülikooli haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro, kelle silmiavav loeng “Miks maailm meie omailma ära ei mahu?” Ööülikoolis räägib üldjoontes samadest asjadest. Kuna täiskasvanutel aktiveeruvad ajus uue info saabudes kõigepealt kõik need vana infoga seotud ühendused, millega uus info on vastuolus, siis reaalselt toimub hoopis vana info ülekordamine, mitte uue omandamine. Sestap on hea õpetaja esimeseks ülesandeks kõigepealt välja selgitada, millised on õpilase eelarvamused ja väärteadmised, alles siis saab ta neid ümber lükkama asuda: see ei ole päris nii, sellepärast et...

Keerulistest asjadest arusaamine on kõigile jõukohane, inimene suudab uut infot omandada seni, kuni ta elab ja hingab. Ei ole sugugi nii, et kõvaketas saab täis ja enam uusi teadmisi juurde ei mahu. Uued seosed lubavad luua omakorda uusi seoseid ja aju maht kasvab.
Keerulised on aju jaoks need asjad, mis on vahetult tajumiseks liiga suured (universum) või liiga väikesed (bakterid, viirused). Nende “tajumine” saabki toimuda ainult läbi keele ehk kirjeldamise. Mõistehüpe ja mõttemuutus ei toimu ühe hetkega, täiskasvanud inimene õpib palju aeglasemalt kui laps. Vahepeal tuleb ennast tunda päris lollina, täiesti ebakompetentsena ainult siis, kui leiad ennast olukorras, kus sa ei saa mitte kui midagi aru – alles siis saab nähtamatust maailmast sinu omailma osa!

Pealesunnitud koduõppe ajal, lastega koos kunagi omandatut üle korrates ja meelde tuletades võime ühe uusaastalubadusena lubada endal õppida, ümber õppida, ära õppida ja juurde õppida. Sest loll on loll olla ja veel lollim lolliks jääda. Lolli mängides võib aga nii mõndagi õppida!

BLOGI | Õppetunnid kogu eluks ehk Olgem valmis pidevalt teadmisi uuendama