Aiaruumi vallutajad

Mõni ronitaim aias tundub olevat hädatarvilik, et dekoreerida hoone üksluist seinaosa või näotut posti, kuid juurdunuks saades on nad kõik uskumatult pealetükkivad. 

Viinapuud (mets-, kallas- ja amuuri) on suutelised mõne aastaga katma väheldasema elamu ühtlase lehevaibaga, ent milline värvimuusika vallandub nende lehtedel sügiseti! Ja lindudele jätkub marjamaiust mitmeks nädalaks.

Tselastreid kutsutakse puukägistajateks. See tabav nimi ütleb nende kurja loomuse ära: nad pitsitavad oma tugipuud tolligi järele andmata. Puu tüvi ja oksad ei saa normaalsel viisil jämeneda, vaid moonduvad vorbiliseks. Ümaralehine tselaster on sedavõrd agressiivne laieneja, et ta on Euroopas kuulutatud persona non grata’ks ehk soovimatuks isendiks. Kireva suvise lehestikuga südajas aktiniidia tundub olevat igati teretulnud aiataim, aga temagi suudab aluspuu sooniliseks pitsitada ja oma vääte hoone igasse võimalikku pilusse kasvatada. Seega ei jäta ronitaimed turnimist enne, kui on kindlad, et neist kõrgemal pole enam kedagi ega midagi päikest varjamas. See, et allpoolsed taimed nende varjus kängu jäävad, neid ei morjenda. Ja kui vihmaveerenn või -toru ronitaime raskuse all maha prantsatab, siis kasvatab turnija mõne murdunud väädi asemele nobedasti tosinajao uusi.

Ronitaimede tagasikärpimine on suur töö. Väädid ei tule aluse küljest lahti ja linnaoludes on neist raske vabaneda. Torkivate roniroosidega tegelemine nõuab üksjagu hoolt ja pealehakkamist, elulõngadega peab oskama ringi käia.

Tigude ja nälkjate pelgupaik

Mõnda aega tagasi räägiti pinnakattetaimedest kui imerohust, mis aitas elavdada varjulisi lagedaid alasid ja vältida rohimist, sest umbrohud ei suutvat neist läbi kasvada. Nüüd on pinnakatjatest saanud aia soovimatu element ehk tigude ja nälkjate turvakodu. Limused leiavad sealt varju päikese, kuivuse ja kurja pilgu eest. Eriti meeldivad neile kohevat tihedat lehevaipa moodustavad taimed, kellel võib olla veel lisapahesid. 

Koldnõges on liiga agressiivne laieneja ning nälkjate eriline lemmik. Tipmise puksrohu start võib olla loid, aga kui ta hoo üles saab, siis on temagi ülemäära lopsakas laieneja. Väike igihali pakub oma siniste, valgete või lillade õitega silmarõõmu, aga tänu poolpuitunud sitketele võrsetele on temast tülikas vabaneda.

Ma ei pea heaks mõtteks haljastada probleemset kohta mõne dekoratiivse moega umbrohuga. Nii ei maksa kasutada näiteks kirjulehelist naati või ruskelehelist teelehte, sest umbrohi jääb umbrohuks välisest rüüst olenemata. Üldse ei tasu turbapeenra lagedaid osi katta kanada kukitsaga, kes ajab oma juured silmanähtava kiirusega laiali.

Tasuks teada, et mida vähem on aias mullalähedasi lehe(oksa)kogumeid, seda napimad on tigude/nälkjate peitumisvõimalused. Ent kui laik pinnakatet on kujunduslikult vältimatult vajalik, siis võiks valida selliseid taimi, kes kasvatavad mulla pinnale liibuva kooriku. Näiteks karmikoeline harkjas asorell ei paku limustele vähimatki huvi, ehkki kui mõni õbluke taimeke talle jalgu jääb, siis kasvab ta temast lihtsalt üle.

Agar juurevõsude ajaja

Oli aeg, mil kõrgstaatusesse tõsteti astelpaju. Vaieldamatult on tema viljad tervisele kasulikud ja kosutust pakuvad ka astelpaju lehed, koor ning seemned. Tema ametlik nimi Hippophae rhamnoides tähendab tõlkes „hobune, kes läigib”, kinnitades taime head mõju hobustele, kes manustasid astelpaju osiseid.

Paraku algavad probleemid asjaolust, et tegu on kahekojalise taimega. See tähendab, et viljade saamiseks ühest taimest ei piisa, käepärast peab olema emas- ja isaspuu. Neil on ebameeldiv komme tekitada juurevõsusid ettearvamatutesse kohtadesse, dekoratiivse kivimüraka alla või püsilillede vahele. On leitud, et astelpajud on allelopaatilised ehk püüavad teha oma naabertaimede elu kibedaks. Ikka selleks, et endale rohkem kasvuruumi säilitada ja naabritega mitte toitaineid jagada. Ka viljade korjamine nõuab kannatlikku meelt, mistõttu on mõistlik hankida tervise turgutamiseks tarvilik kogus marju pigem turult ja jätta astelpajud oma aeda istutamata.

Kui astelpajud kasvavad aias kõverike puudena, siis nende lähisugulased hõbepuud õilmitsevad põõsana. Nende lehtedel on vägagi nägus harvaesinev hall värvigamma, tõhusalt tervistavad söödavad viljad ja võime omastada lämmastikku otse õhust, mistõttu suudavad nad kasvada kuivas liivases mullas. Ent nad on samuti invasiivsed ja valusalt astlalised. Hõbepuid levitavad linnud, kes nende vilju ahnelt vitsutavad ja idanemisvalmiks seeditud seemneid laiali väljutavad.

Hõbepuudest vabanemine ei õnnestu hõlpsalt: võid kändudele lõkke teha, aga aja möödudes kergitab hõbepuu kännuvõsud ikkagi üles.

Uuri eelnevalt iseloomu

Kulinaariat armastav aiaomanik ei saa loobuda müntidest ja mädarõikast. Invasiivsed nuhtlused on mõlemad, aga toite maitsestada, aromaatset teed juua ja kurke soolata ju tahaks! Neile tuleks valida koht, mida piirab mingi sügav tõke, näiteks vundament. Aiatee mädarõigast ei peata, plaatide vahelt kohendab ta ikka ennast valguse kätte. Muide, mädarõika kirjulehine kultivar on harilikust mitu korda kaunim, aga maitseomadustelt samaväärne. Münte proovi hakatuseks kasvatada potis või põhjata potis, mille süvistad mulda. Kumbki meetod ei pruugi aga edu tuua, sest agressiivse loomuga mündid pole nõus kasvama vangikongis, mõnikord ent läheb õnneks!

Eri maitse, lõhna ja värvigammaga münte on rohkesti. Enne istikute soetamist uuri nende iseloomu, sest mõni võib olla teistest paiksem. Ent hoiduda tuleks müntide ja mädarõika ümberistutamisest! Nagunii jääb mulda juurejupikesi ja ülesvõetud taime asemele tärkab uusi muruna.

Soorohu ’Chameleon’ uskumatult kontrastsed rohepunakirjud lehed tekitavad ahhetust, kuid teda aeda ei maksa ihata. Ta kasvatab ennast vilkalt igas suunas laiali ja temast on pea võimatu vabaneda. Siiski, soorohu pikad risoomid on õnneks valged ja kui mulda mitu korda hoolikalt läbi sobrada, võib kannatliku tegutsemise korral õnnestuda kõik need kokku koguda.

Jaapani ülane, kelle uueks nimeks on jaapani villülane, pakub koos mitme teise villülasega (viltjas, hubei, hübriid-) suve teisel poolel rikkalikku ja kestvat õieilu. Kahjuks püüavad nad risoome kasutades vallutada endale uut kasvuala. Väidetavalt on küll aretatud uusi ja tunduvalt paigalpüsivamaid sorte, aga neid testida pole mul veel õnnestunud.

Harilik maikelluke ehk piibeleht on äärmiselt vähenõudlik ja vastupidav taim. Tema õite hurmavat lõhna tekitavad ühendid on muutunud kosmeetikatööstuse raudvaraks, kuid taas kord on tegu järelejätmatult laiali roomava taimega. Aiatee plaatide vahelt välja kasvamine ei valmista talle probleeme. Kuna maikelluke on üleni toksiline, siis tasub teda viljeledes olla eriti tähelepanelik. Kevaditi karulaugu lehti korjates tuleb hoolega jälgida, ega piibeleht ole hiljukesi ennast laukude sekka sättinud. Nende lehed on teineteisega väga sarnased.

Ka ploomipuude seas on selliseid sorte, kes oma õietolmuga ei viljastu, vaid vajavad mõne teise ploomipuu õietolmu (’Liivi kollane munaploom’, ’Kadri’, ’Liisu’, renkloodid). Et risttolmlemine oleks tulemusrikkam, siis olen neile naabriks istutanud ja võrasse okstena pookinud tublisid tolmuandjaid (’Märjamaa’, ’Emma Leppermann’, ’Noarootsi punane’ jt). Paraku pole sellest erilist kasu olnud, isesteriilsed sordid on pakkunud vaid üksikuid ploome. Põhjust ma ei tea. Vast on linnaaias liiga vähe mesilasi-kimalasi, kelleta tolmeldamine erinevate puude vahel korda ei lähe. 

Sestap soovitan: istuta aeda vaid iseviljuvaid ploomisorte (’Emma Leppermann’, ’Victoria’, ’Kihelkonna’ jt), ning iga-aastane ploomisaak on tagatud, kui just hiliskülm õitele liiga ei tee.